Novembri kalender

4. november
Jumalaema ikoon "Kaasan"
 

Püha Jumalaema „Kazani“ ikooni püha on seatud tähistamiseks tänu märgina Moskva ja kogu Venemaa vabastamise eest poolakate sissetungist aastal 1612.
XVI sajandi lõpp ja XVII sajandi algus on Venemaa ajaloos tuntud kui Segaduste aeg. Maa sattus Poola vägede rünnaku alla, kes pilkasid õigeusku, röövisid ja põletasid kirikuid, linnu ja külasid. Pettusega õnnestus neil vallutada Moskva. Püha patriarhi Hermogeenese üleskutsel tõusis vene rahvas kodumaa kaitsele. Vürst Dmitri Mihhailovitš Požarski juhitud rahvaväe juurde toodi Kaza¬nist imepärane Jumalaema ikoon.
Teades, et häda oli tulnud pattude tõttu, võtsid kogu rahvas ja sõjavägi endale kolmepäevase paastu ning palvetasid Issanda ja Tema Puhima Ema poole taevaste abisaamise pärast. Palveid kuuldi. Poolakate vangistuses viibinud püha piiskop Arsenios sai nägemuse, milles talle ilmutati, et Jumala kohus on muutunud halastuseks Püha Neitsi eestpalve läbi. Selles sõnumis julgustatuna vabastasid vene väed 22. oktoobril 1612 Moskva Poola vallutajatest.
Püha Jumalaema Kaza¬ni ikooni auks määrati püha 1649. aastal. Kuni tänapäevani on see ikoon vene õigeusu ahva seas erilise austuse all.

6. november
Püha apostel Jaakobus, Issanda vend

Püha apostel Jaakobus, Issanda vend oli Joosep Kihlatud vanim poeg tema esimesest abielust Salomeega. Apostlit Jaakobust meenutatakse Kristuse Sünni pühal koos tema isa Joosepi ja püha kuninga ning prohveti Taavetiga, sest pärimuse järgi saatis ta Püha Perekonda nende põgenemisel Egiptusesse ja viibis seal koos Jumalalapse Jeesuse, Jumalaema ja Joosepiga, teenides neid ning pöördus koos nendega tagasi Juudamaale.
Pärast Issanda taevaminemist sai Jaakobusest esimene Jeruusalemma piiskop. Ta oli väga austatud mitte ainult kristlaste, vaid ka juutide seas. Jaakobus võttis vastu märtrisurma Kristuse pärast: ta heideti alla Jeruusalemma templi katuselt, kuna ta avalikult kuulutas rahvale meie Issanda Jeesuse Kristuse jumal-inimlikkust.

21. november
Peaingel Miikaeli ja teiste taevaste kehutute vägede püha
 

Peaingel Miikaeli ja teiste taevaste kehutute vägede püha on seatud IV sajandi alguses Laodikeia kohalikul kirikukogul, mis toimus mõni aasta enne esimest üleilmset kirikukogu. Laodikeia kirikukogu mõistis oma 35. reeglis hukka ja lükkas tagasi hereetilise inglite kummardamise kui maailma loojate ja valitsejate austamise ning kinnitas nende õigeusu kohase austamise.
Püha tähistatakse novembris – üheksandal kuul alates märtsist (millest vanasti algas aasta) – vastavalt üheksale inglite koorile. Kuu kaheksas päev (vana kalendri järgi) viitab aga tulevasele kõigi taevavägede kogunemisele Jumala viimse kohtupäeva ajal, mida pühad isad nimetavad “kaheksandaks päevaks”, sest pärast praegust, nädalate ja päevade järgi kulgevat maailma, algab “kaheksas päev”, mil “Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik pühad inglid koos Temaga” (Mt 25:31).
Inglite koorid jagunevad kolmeks hierarhiaks – ülemiseks, keskseks ja alumiseks. Iga hierarhia koosneb kolmest koorist.
Ülemisse hierarhiasse kuuluvad Seeravid, Keraubid ja Troonid. Kõige lähemal Pühale Kolmainsusele seisavad kuue tiivaga Seeravid (tähenduses “Põlevad”, “Tulised”) (Js 6:2). Nad põlevad armastusest Jumala vastu ja sütitavad teisi samasse armastusse.
Seeravite järel seisavad Issanda ees Keraubid (1Ms 3:24), kelle nimi tähendab tarkuse ja valgustuse allikat, sest nende kaudu, kes säravad Jumalatundmise valgusest ja jumalike saladuste mõistmisest, antakse alla tarkust ja valgust tõeliseks Jumala tundmiseks.
Keraubide järel seisavad Troonid (Kl 1:16) – need, kes on armu läbi saanud Jumalat kandvaks ja Tema õiguse teenriteks. Nad teenivad Jumala õiglast kohut.

27. november
Püha apostel Filippus
 

Püha apostel Filippus oli pärit Galilea linnast Betsaidast. Ta tundis sügavalt Pühakirja ja ootas, õigesti mõistes Vana Testamendi prohvetikuulutusi, Messia tulekut. Kui Päästja kutsus teda: „Järgne mulle!“ (Jh 1:43), jättis ta kõik ja läks Tema järel.
Pärast Issanda taevaminemist kuulutas apostel Filippus Jumala sõna Galileas, kinnitades oma kuulutust imetegudega. Nõnda äratas ta ellu lapse, kes oli surnud oma ema süles. Galileast suundus ta Kreekasse ja kuulutas seal elavatele juutidele. Mõned neist andsid Jeruusalemmas teada tema jutlustamisest, ning sinna saadeti ülempreester koos kirjatundjatega, et apostlit süüdistada. Filippus paljastas ülempreestri vale, kes väitis, et Kristuse jüngrid olid varastanud ja peitnud Issanda ihu, ning rääkis, kuidas variserid olid valveväelasi ära ostnud, et levitada seda kuulujuttu. Kui ülempreester ja tema kaaslased hakkasid Issandat teotama ja tungisid Filippuse kallale, jäid nad äkki pimedaks. Apostli palve peale said nad tagasi nägemise, ja nähes seda imet, uskusid paljud Kristusesse. Filippus ristis nad ja seadis nende karjaseks piiskop Narkissose (kes kuulub seitsmekümne apostli hulka).
Kreekast läks apostel edasi Parthiasse, seejärel Ašdodi linna, kus ta tervendas kohaliku mehe Nikokleidese tütre, kellel olid raskelt haiged silmad. Nikokleides võttis apostli oma majja, ja hiljem ristiti ta koos kogu perega.

Ašdodist siirdus Filippus Süüria Hierapolisse. Seal ässitasid variserid juudid tema vastu, ning nad süütasid tulekahju mehe majas, kes oli apostli enda juurde vastu võtnud, ning tahtsid Filippuse tappa. Kuid nähes imesid, mida apostel tegi – kuidas ta tervendas kuivanud käega linnaülema Aristarchose, kes tahtis teda lüüa, ja äratas ellu surnud poisi – kahetsesid paljud ja võtsid vastu püha ristimise. Filippus seadis Ira piiskopiks Hierapolisse ja rändas edasi läbi Süüria, Väike-Aasia, Lüüdia ja Müsia, kõikjal kuulutades Evangeeliumi ja kandes kannatusi Kristuse pärast. Teda ja tema õde Mariamnat loobiti kividega, vangistati ja aeti välja asulatest.

Lõpuks jõudis apostel Früügiasse, Früügiasse Hierapolisse, kus oli palju paganlikke templeid, nende seas ka mao-tempel, kus elas hiiglaslik rästik. Apostel Filippus surmas selle rästiku palve väega ja tervendas paljusid, keda maod olid hammustanud. Üks tervenenuist oli linna asevalitseja Anthipase naine, kes võttis vastu kristliku usu. Kui Anthipas sellest kuulis, käskis ta Filippuse, tema õe ja koos nendega olnud apostli Bartolomeuse vahistada. Mao-templi preestrite õhutusel käskis ta nad ristilöömiseks hukata. Sel hetkel toimus tugev maavärin, ja kõik kohtukohal viibinud mattusid maa alla.

Ristil rippuv apostel Filippus palvetas nende eest, kes ta olid ristilöönud, et Issand päästaks nad maavärina surmast. Rahvas, nähes toimuvat, uskus Kristusesse ja nõudis apostlite vabastamist. Apostel Bartolomeus võeti ristilt maha elusana; ta ristis kõik usklikuks saanud inimesed ja seadis neile piiskopi.
Apostel Filippus, kelle palvete läbi jäid kõik ellu peale Anthipase ja preestrite, suri ristil.

28. november – Jõulupaastu algus