Mai kalender

8. mai
Apostel ja evangelist Markus
 

Sündis Jeruusalemmas, apostel Barnabase õepoeg. Kristuse kannatuste ööl järgnes Ta Talle. Apostel Peetruse õpilane. Asutas kiriku Egiptuses ja oli Aleksandria esimene piiskop. Seal pani ta aluse kristlikule koolile. Kuulutades evangeeliumi, rändas ta Liibüas, Nektopolis ja külastas Aafrika sisepiirkondi. Ta külastas apostel Paulust Roomas, kui viimane oli vangistatud. Pärimuse järgi kirjutas apostel Markus just seal evangeeliumi paganate usku pöördunute jaoks.

Vanaaja kirikukirjanikud kinnitavad, et Markuse evangeelium on Peetruse jutluste ja lugude lühike üleskirjutus. Naasnud Aleksandriasse, kinnitas apostel usklikke ja seisis vastu paganatele, mis äratas nende viha. Püha Markus, aimates oma lõppu, kiirustas jätma endale järeltulijaid — piiskop Hananja ja kolm presbüterit. Varsti tungisid paganad jumalateenistuse ajal tema kallale, peksid teda, lohistasid läbi linna tänavate ja heitsid vanglasse. Öösel ilmus talle Päästja ja julgustas teda.
Hommikul tiris paganate rahvahulk püha Markuse jälle kohtupaika, kuid teel suri püha evangelist sõnadega: „Issand, Sinu kätte annan oma vaimu.”

13. mai
Apostel Jaakobus

Ta õpetas avalikult ja julgelt Jeesusest Kristusest kui maailma Päästjast, noomis Pühakirja sõnadega varisere ja kirjatundjaid, heites neile ette kalgisüdamelisust ja uskmatust. Uskmatud juudid veensid Herodes Agrippat (40–44) apostel Jaakobust kinni võtma ja surma mõistma. Püha Jaakobus kuulas surmaotsuse rahulikult ära ja jätkas Kristusest tunnistuse andmist. Üks apostli peale kaebajatest, nimega Josia, oli püha Jaakobuse mehisusest vapustatud. Ta hakkas uskuma sõnade tõesse Kristus-Messia tulemisest. Kui apostel viidi hukkamisele, langes Josia tema jalgade ette, parandas meelt oma patu pärast ja palus andeksandmist. Apostel embas teda, suudles teda ja ütles: „Rahu sulle ja andeksandmine.” Siis tunnistas Josia kogu rahva ees usku Kristusesse ning ta raiuti pea maha koos püha Jaakobusega 44. aastal Jeruusalemmas.
 

21. mai
Issanda taevaminemine

Lähenes juutide Nelipüha ning Kristuse jüngrid pöördusid Galileast tagasi Jeruusalemma. Neljakümnendal päeval pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist kogunesid nad ühte majja. Jeesus Kristus ilmus neile ja kõneles nendega. Päästja ütles jüngritele, et saadab peagi nende peale Püha Vaimu; seni aga käskis Ta neil Jeruusalemmast mitte lahkuda. Ta ütles: „Ma läkitan teie peale oma Isa tõotuse; teie aga jääge Jeruusalemma linna, kuni teid rüütatakse väega ülalt; sest Johannes ristis veega, teie aga saate mõne päeva pärast ristitud Püha Vaimuga.”
Jüngritega kõneldes viis Päästja nad linnast välja Betaania poole, Õlimäele.

Jüngrid, rõõmustatud Päästja sõnadest, kogunesid Tema ümber ja hakkasid küsima: „Issand, kas Sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?” Päästja aga ütles neile: „Teie asi ei ole teada aegu ega hetki, mille Isa on seadnud oma meelevalla alla. Aga te saate väe, kui Püha Vaim tuleb teie peale, ja te kuulutate Minust Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ja Samaarias ning kuni ilmamaa äärteni.”
Seda öelnud, tõstis Jeesus Kristus oma käed ja õnnistas oma jüngreid; ja kui Ta neid õnnistas, hakkas Ta neist eemalduma ja taevasse tõusma, ning peagi võttis pilv Ta nende silme eest ära.

Jüngrid kummardasid taevasse võetud Issandat ning seisid veel kaua ja vaatasid Talle järele taevasse. Siis ilmusid nende ette kaks inglit valgetes rõivastes ja ütlesid: „Galilea mehed! Miks te seisate ja vaatate taevasse? See Jeesus, kes on teie juurest taevasse võetud, tuleb jälle maa peale samal viisil, s.t inimlikus ihus, nagu te nägite Teda taevasse minevat.” Pärast seda pöördusid Jeesuse Kristuse jüngrid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja jäid sinna kõik üheskoos, oodates Püha Vaimu laskumist. Nad kõik viibisid üksmeelselt palves, olles alati Jumala templis, ülistades ja tänades Jumalat. Nendega olid mõned naised ja Maarja, Issanda Jeesuse Kristuse Kõigepüham Ema, koos oma sugulastega. Neil päevil valisid apostlid pärast palvetamist liisu läbi teiste Kristuse jüngrite hulgast kaheteistkümnendaks apostliks Mattiase hukkunud Juudas-äraandja asemele.

Taevasse tõusnud Jeesus Kristus on omaenda tõotuse kohaselt nähtamatult alati maa peal nende keskel, kes Temasse usuvad, ning tuleb taas nähtaval viisil maa peale, et kohut mõista elavate ja surnute üle, kes siis üles tõusevad. Pärast seda saabub tulevase ajastu elu, s.t teine, igavene elu, mis tõeliselt usklikele ja vagadele inimestele saab olema täielikult õnnis, uskmatutele ja patustele aga väga piinarikas.
 

22. mai
Püha Nikolai, Lüükia Myra peapiiskop

XI sajandil elas Kreeka keisririik läbi rasket aega. Türklased laastasid selle valdusi Väike-Aasias, hävitasid linnu ja külasid, tappes nende elanikke, ning saatsid oma julmusi pühade kirikute, säilmete, ikoonide ja raamatute teotamisega. Moslemid püüdsid hävitada püha piiskopi Nikolause säilmeid, keda kogu kristlik maailm sügavalt austas. Pühaduste rüvetamine ärritas mitte ainult ida-, vaid ka läänekristlasi. Eriti kartsid püha piiskopi Nikolause säilmete pärast Itaalia kristlased, kelle hulgas oli palju kreeklasi. Aadria mere kaldal asuva Bari linna elanikud otsustasid püha piiskopi Nikolause säilmed päästa.

1087. aastal läksid Bari ja Veneetsia kaupmehed Antiookiasse kauplema. Nii ühed kui ka teised kavatsesid tagasiteel võtta püha piiskopi Nikolause säilmed ja viia need Itaaliasse. Selles kavatsuses jõudsid Bari elanikud veneetslastest ette ja maabusid esimestena Myras. Ees saadeti kaks meest, kes tagasi tulles teatasid, et linnas on kõik vaikne, ning kirikus, kus puhkab suurim pühadus, kohtasid nad ainult nelja munka. Otsekohe läks 47 relvastunud meest püha piiskopi Nikolause kirikusse. Valvuriteks olnud mungad, midagi kahtlustamata, näitasid neile poodiumi, mille alla oli peidetud püha hauakamber ja kus kombe kohaselt võõramaalasi võiti püha piiskopi säilmetest lähtuva müroniga. Munk jutustas seejuures püha piiskopi Nikolause ilmumisest eelmisel päeval ühele vanakesele. Selles nägemuses käskis püha piiskop oma säilmeid hoolikamalt hoida. See jutustus innustas barilasi; nad nägid selles ilmumises enda jaoks püha soosingut ja otsekui pühaku juhatust. Nad lõhkusid kiriku poodiumi, mille all seisis säilmetega hauakamber. Kaane purustanud, nägid barilased, et sarkofaag oli täidetud healõhnalise püha müroniga. See toimus 20. aprillil 1087. aastal.
Kuna säilmetelaegas puudus, mähkis presbüter Drogo säilmed üleriidesse ja viis need barilaste saatel laevale.

 

8. mail saabusid laevad Barisse ning peagi levis rõõmus sõnum üle kogu linna. Järgmisel päeval, 9. mail, kanti püha piiskopi Nikolause säilmed pidulikult püha Stefanose kirikusse, mis asus mere lähedal. Pühaduse üleviimise pidustusega kaasnesid arvukad imelised haigete tervenemised, mis äratasid veelgi suuremat aukartust suure Jumala meelepärase vastu. Aasta pärast ehitati püha piiskop Nikolause nimele kirik ja selle pühitses paavst Urbanus II.

30. mai
Kolmainu Jumala püha

Kõigi surnud vagade kristlaste mälestamine on seatud laupäevale enne Nelipüha seetõttu, et Püha Vaimu laskumise sündmusega jõudis lõpule inimese päästmise õndsuslooline korraldus, ning sellest päästest saavad osa ka uinunud. Seepärast Kirik, saates Nelipühal üles palveid kõigi elavate elavakstegemise eest Püha Vaimu läbi, palub püha päeval, et ka uinutele oleks Kõigepühama ja kõike pühitseva Lohutaja Vaimu arm, mille osaliseks nad said juba oma eluajal, õndsuse allikaks, sest Püha Vaimu läbi „elustub iga hing”. Seetõttu pühendab Kirik püha eelõhtu, laupäeva, uinute mälestamisele ja palvele nende eest. Püha Vassili Suur, kes koostas Nelipüha õhtuteenistuse hardad palved, ütleb neis, et Issand võtab just sel päeval erilise heameelega vastu palveid surnute eest ja isegi nende eest, „keda peetakse kinni põrgus”.