Jaanuari kalender

Häid Jõule!

С Рождеством Христовым!

Merry Christmas!

Õnnitlen kõiki meie armsa Sillamäe linna elanikke suure püha – Kristuse sündimise püha– ja alanud 2025. aasta puhul!
Soovin kogu südamest ja hingest tunda, et see on meie pääste päev!
Soovin rahu ja vaikust, headust, üksteisemõistmist, armastust, tervist ja edu kõigis ettevõtmistes!

Ülemprester isa Nikolai

Sillamae kiriku kogudus

1. jaanuar
Püha märter Bonifatius Taroslane

Püha märter Bonifatius oli rikka noore roomlanna Aglaia ori ning elas temaga pattulikus kooselus. Mõlemad tundsid südametunnistuse piinu ja soovisid kuidagi oma pattu lunastada. Issand halastas nende peale ja andis võimaluse puhastada oma patud vere hinnaga ning lõpetada patune elu meeleparandusega. Aglaia sai teada, et kui pidada pühade märtrite säilmeid kodus sügava aukartusega, siis nende eestpalvete kaudu on kergem leida päästet, sest nende armurikkas mõjus väheneb patt ja vohab voorus.

Ta saatis Bonifatiuse Idamaale, kus sel ajal toimusid kristlaste vastu suunatud verised tagakiusamised, paludes tal tuua tagasi mõne märtri säilmed.
Saabudes Kiliikiasse, Tarose linna, suundus Bonifatius linnaväljakule, kus kristlasi piinati. Vapustatud jõhkrate piinade vaatepildist ja nähes pühade märtrite armu täidetud valgusküllaseid nägusid, heitis Bonifatius end nende ette, suudles nende jalgu ja palus nende eestpalveid, et saaks ka ise vääriliseks koos nendega kannatada. Teda anti kohe piinamisele: teda peksti nii, et liha eraldus luudest, küünte alla torgati nõelu ja lõpuks valati kurku sulatina, kuid Issanda väel jäi ta puutumatuks.
Järgmisel hommikul käskis kohtunik heita pühale märtrile keeva tõrvaga täidetud katlasse, kuid ka see ei teinud talle mingit kahju: taevast laskunud ingel jahutas teda ning tõrv valgus katlast välja, süttis põlema ja põletas piinajaid endid. Siis määrati püha Bonifatiusele mõõgaga hukkamine. Haavadest voolas verd ja piima; nähes seda imet, pöördus Kristuse poole umbes 550 inimest.
Püha Bonifatiuse kaaslased leidsid tema pea maharaiutud keha, lunastasid märtri jäänused suure raha eest ja viisid need Rooma.
Aglaia võttis püha säilmed vastu suure austusega, ehitas hiljem püha märtri mälestuseks tema matmispaigale kiriku ja asetas sinna säilmed, mis said kuulsaks paljude imede poolest.
Püha Bonifatius aitab oma eestkostepalvetega tervenemisel haigustest, eriti alkoholismi ja narkomaania puhul. 

2. jaanuar
Johannes Kronstadtist, ülempreester detsember.
Püha õigeusklik vürst Aleksander Nevski.
 

Tulevane pühak sündis 31. oktoobril 1829 (uue kalendri järgi) Arhangelski kubermangus, Sura külas, Pinežski maakonnas. Perekond oli vaene. Johannes Iljitši esivanemad olid vähemalt 350 aastat olnud vaimulikud, tema isa oli külakirikus köster (lugemismees).
1839. aastal astus Johannes Sergijev Arhangelski kihelkonnakooli. Seejärel jätkas ta õpinguid Arhangelski vaimulikus seminaris, mille lõpetas 1851. aastal teise õpilasena akadeemiliste tulemuste järgi. See andis talle võimaluse riigi kulul õppida Peterburi Vaimulikus Akadeemias. Pärast akadeemia lõpetamist sai Johannes Sergijev 1855. aastal Andrease katedraali nooremaks preestriks Kronstadtis. Sel ajal oli ta 26-aastane.
Isa Johannes asus elama ametikorterisse, mis kuulus lesestunud Andrease katedraali ülempreestrile Konstantin Nesvitskile. Johannes abiellus viimase vanema tütre Jelizavetaga.
Isa Johannese päev algas kell neli hommikul ja algas hommikupalvusega. Ühel hetkel otsustas pühak pidada igapäevaselt liturgiat. Pärast liturgiat täitis ta erinevaid vaimulikku ametiga seotud ülesandeid ja seejärel läks Kroonlinna linnaõppeasutusse, kus õpetas usundiõpetust. Hiljem külastas ta abivajajaid, kellele ta kunagi abi ei keeldunud. Tavaliselt jõudis ta koju alles pärast südaööd.
Pühak pööras suurt tähelepanu Kroonlinna vaestele elanikele – ta ostis neile toitu ja maksis arstide teenuste eest. Noore preestri evangeelne isetus hakkas peagi ligi tõmbama lihtsaid inimesi. Andrease katedraali tuli rohkem rahvast kui varem isegi ülestõusmispühade ajal. Pärast jumalateenistust ootasid kiriku uste juures vaesed, kellele Johannes jagas peaaegu kõik, mis tal kaasas oli.
Johannes Kronstadtist lahkus sellest ilmast 2. jaanuaril 1909 (uue kalendri järgi). 1990. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Johannese pühakuks üleüldiseks austamiseks.
 

7.jaanuar
Kristuse sündimine
 

Meie Issand Jeesus Kristus, maailma Päästja, sündis Pühast Neitsi Maarjast keiser Augustuse (Oktavianuse) valitsusajal Petlemmas. Augustus andis käsu korraldada kogu oma impeeriumis rahvaloendus, mis hõlmas sel ajal ka Palestiinat. Õnnistatud Neitsi ja õige Joosep, kes pärinesid Taaveti soost, pidid minema Petlemma (Taaveti linna), et kanda oma nimed keisri alamate nimekirja. Petlemmas ei leidnud nad enam ühtegi vaba kohta linna võõrastemajades. Lubjakivikoopas, mis oli ette nähtud loomade varjupaigaks, heinte ja õlgede keskel, mis olid laotatud loomadele toiduks ja allapanuks, kaugel kodust, võõraste inimeste seas, külmal talveööl, ilma maise hiilguse ja isegi tavalise mugavuseta – sündis Jumalinimene.
Issanda Jeesuse Kristuse lihaliku sündimise mälestuseks on Kirik seadnud selle püha.
 

19.jaanuar
Issanda ristimine
 

Püha Kolmainus ilmutas end maailmale Issanda ristimisel (Mt 3:13–17; Mk 1:9–11; Lk 3:21–22), mistõttu seda püha nimetatakse ka Jumala ilmumise päevaks. Taevast kõneles Jumal Isa oma Pojast, Poeg ristiti Issanda püha eelkäija Johannese poolt ja Püha Vaim laskus Poja peale tuvina. Juba iidsetest aegadest on seda püha nimetatud Valgustuse päevaks ja Valguse pühaks, sest Jumal on valgus ja Ta ilmus, et valgustada "pimeduses ja surmavarjus istujaid" (Mt 4:16) ning päästa oma armu läbi langenud inimkond.
Püha Kirik kinnitab Issanda ristimise pühas meie usku Kõigekõrgema ja mõistusele tabamatu Kolmainsuse saladusse. Ta õpetab meid ühesuguse auga tunnistama ja ülistama Üheolemust ja Jagamatut Püha Kolmainust ning paljastab ja lükkab ümber muistsete valeõpetajate eksimused, kes püüdsid oma mõistuse ja sõnadega haarata maailma Loojat. Kirik näitab ristimise vajalikkust neile, kes usuvad Kristusesse, ning sisendab meile sügavat tänutunnet Valgustaja ja meie patuse loomuse Puhastaja vastu.
Ta õpetab, et meie pääsemine ja pattudest puhastumine on võimalik ainult Püha Vaimu armu läbi. Seetõttu on vajalik väärikalt säilitada püha ristimise armuannid, et hoida puhtana see hinnaline rüü, millest räägib ristimise püha: "Kõik, kes te Kristusesse olete ristitud, olete Kristusega rõivastatud."
 

20. jaanuar
Ristija ja Issanda Eelkäija Johannese katedraalipüha

Õigeusu kirikus on kombeks tähistada suurtel Issanda ja Jumalaema pühadel järgmisel päeval neid pühakuid, kes otseselt osalesid selle püha sündmuse ajaloos. Nii mälestab Kirik päev pärast Issanda ristimise püha seda, kes täitis ristimise teenistust, asetades oma käe Päästja peale. Ristija ja Issanda Eelkäija Püha Johannes, suurim prohvetitest, sulgeb Vanalepingu Kiriku ajaloo ja avab Uue Lepingu ajastu. Prohvet Johannes tunnistas, et ainusündinud Jumala Poeg, kes võttis inimlikku liha, on tulnud maa peale. Ta sai armu ristida Teda Jordani vetes ja tunnistada pühaliku Kolmainu ilmutust Päästja ristimise päeval.

25. jaanuar
Püha märter Tatjana

Свeta Tatjana oli rikka roomlase tütar, keda isa kasvatas kristlikus usus. Kui Tatjana sai täiskasvanuks, jäi ta ükskõikseks rikkuse ja maise heaolu suhtes ning armastas kogu südamest vaimset eluviisi. Ta loobus igaveseks abieluelust ja oma voorusliku elu tõttu määrati ta Rooma kiriku diakonissiks. Selles ametis hoolitses ta innukalt haigete eest, külastas vanglaid, aitas puudustkannatajaid ning püüdis pidevalt meeldida Jumalale palvetega ja heategudega.
Keiser Alexander Severuse (222–235) ajal kannatas püha Tatjana Jeesuse Kristuse tunnistamise eest märtrisurma Rooma linna pealiku Ulpianuse käe all (u 225). Vana pärimuse järgi heideti püha Tatjana pärast mitmeid piinamisi tsirkuse (Kolosseumi) areenile, et metsik lõvi rebiks ta tükkideks rahva lõbuks. Kuid lõvi hakkas teda hoopis õrnalt silitama. Seejärel hukati püha Tatjana mõõgaga. Pealiku kaheksa teenrit, kes piinasid pühakut, hakkasid nägema tema kaudu Jumala väge ja uskusid Jeesusesse Kristusesse — ning ka nemad hukati hiljem piinamise järel mõõgaga.

27. jaanuar
Ristiusupüüdlane Nina, Gruusia valgustaja
 

Püha Nina oli Jeruusalemma patriarhi Juvenaliase õetütar. Püha Nina kasvas üles ühe vagase vanadaami hoolitsuses. Selle vanadaami sagedased jutud Iveriast (tänapäeva Gruusiast), mis oli veel paganlik maa, tekitasid Ninas tugeva soovi külastada seda maad ja valgustada selle elanikke Evangeeliumi valgusega.
See soov suurenes veelgi, kui ta ühel päeval nägi unes Jumalaema, kes andis talle viinapuu oksast valmistatud risti. Tema soov täitus, kui ta pidi põgenema Iveriasse, et pääseda keisriga Diokletianuse (284–305) tagakiusamisest.
Jutlus Kristusest, pühade Nina tegemised ja tema vooruslik elu mõjutasid positiivselt Iveria elanikke, kellest paljud uskusid tõelisse Jumalasse ja said ristitud. Ta pööras Gruusias Kristusele ka kuninga Marianuse (Meroe), kes oli varem pagan. Siis kutsuti Konstantinoopolist piiskop ja preestrid ning Iveriasse ehitati esimene tempel pühakute Apostlite auks. Aja jooksul omaks võttis kristluse peaaegu kogu Iveria.
Püha Nina, kes ei armastanud au ja kuulsust, tõmbus ühe mäe otsa ja seal, üksilduses, tänas ta Issandat paganate pöördumise eest kristlusesse. Mõne aasta pärast lahkus ta oma üksildusest ja suundus Kachetiasse, kus ta pööras kristlusesse kuninganna Sofia. Pärast kolmkümmend viis aastat kestnud vaevanägemisi lahkus püha Nina rahulikult 335. aasta 14. jaanuaril. Koht, kus ta lahkus, tähistati kuningas Marianuse poolt püha Georgiuse, püha Nina kaugema sugulase, auks ehitatud templiga.