August kalender

03. august
Püha prohvet Hesekiel

Püha prohvet Hesekiel elas 6. sajandil enne Kristuse sündi. Ta sündis Sariri linnas, pärines Leevi suguharust ning oli preester ja preester Vuuzi poeg. Kui Babüloonia kuningas Nebukadnetsar teist korda Jeruusalemma tungis, viidi 25-aastane Hesekiel koos kuningas Joojakini II ja paljude teiste juutidega Babüloni vangi.
Vangipõlves elas prohvet Hesekiel Kebari jõe ääres. Seal, kolmekümnendal eluaastal, ilmutati talle nägemuses juudi rahva ja kogu inimkonna tulevik. Prohvet nägi säravat pilve, mille keskel oli leek, ja selles salapärase, Vaimu poolt liigutatava vankri sarnast kuju ning nelja tiivulist olendit, kellest igaühel oli neli nägu: inimese, lõvi, härja ja kotka nägu. Nende ees olid rattad, mis olid täis silmi. Vankri kohal kõrgus otsekui kristallvõlv ning võlvi kohal troonisarnane kuju, otsekui säravast safiirist. Sellel troonil oli särav „Inimese sarnane kuju“ ning Tema ümber vikerkaar.
Kirikuisade tõlgenduse kohaselt oli safiirist troonil istuva ülisärava „Inimese sarnase kuju“ nägemus Jumala Poja lihaks saamise ettekuulutus Pühimast Neitsi Maarjast, kes sai Jumala Trooniks. Neli olendit kujutasid ette nelja evangelisti, paljude silmadega rattad aga maailma eri osi koos kõigi maa rahvastega.
Selle nägemuse ajal langes püha prohvet hirmust maha, kuid Jumala hääl käskis tal tõusta ning teatas talle, et Issand saadab ta Iisraeli rahva juurde kuulutama. Sellest ajast algas Hesekieli prohvetlik teenistus.
Prohvet Hesekiel kuulutas Babüloonia vangipõlves viibivale Iisraeli rahvale ette tulevasi katsumusi karistusena nende eksimuste eest usus ja taganemise eest tõelisest Jumalast. Samuti kuulutas prohvet oma vangistatud kaasmaalastele paremate aegade saabumist, ennustas nende tagasipöördumist Babüloonia vangipõlvest ning Jeruusalemma templi taastamist.
Püha prohvet Hesekiel sai Issandalt imetegemise anni. Nii nagu prohvet Mooses, lahutas ta palve läbi Jumala poole Kebari jõe veed ning juudid said minna teisele kaldale, pääsedes kaldealaste jälitamisest. Nälja ajal palus prohvet Jumalalt nälgijatele toidu paljunemist.
Ühe juudi vürsti ebajumalakummardamise paljastamise eest mõisteti püha Hesekiel surma: ta seoti metsikute hobuste külge ning rebiti tükkideks. Vaga usklikud juudid kogusid prohveti lõhestatud keha ja matsid ta Mauri väljale, Seemi ja Arpaksadi, Aabrahami esiisade, hauakambrisse Bagdadi lähedal.
Hesekieli prohvetikuulutused on kirja pandud tema nime kandvasse raamatusse, mis kuulub Piiblisse.

 

06. august
Pühad õilsad vürstid ja kannatajad Boriss ja Gleb

Pühad õilsad vürstid ja kannatajad Boriss ja Gleb (pühas ristimises Roman ja David) on esimesed vene pühakud, kes kuulutati pühakuks nii Vene kui ka Konstantinoopoli Kiriku poolt. Nad olid püha apostlisarnase vürsti Vladimiri († 15. juuli 1015) noorimad pojad.
Pühad vennad sündisid veidi enne Venemaa ristimist ning kasvasid üles kristlikus...

vagas kristlikus kasvatuses. Vendadest vanem, Boriss, sai hea hariduse. Talle meeldis lugeda Pühakirja, pühade isade teoseid ja eriti pühakute elulugusid.
Püha Gleb sai juba varasest lapsepõlvest koos vennaga kristliku kasvatuse ning jagas tema soovi pühendada oma elu täielikult Jumala teenimisele.
Juba isa eluajal sai püha Boriss endale valitseda Rostovi vürstkonna. Oma vürstiriiki valitsedes ilmutas ta tarkust ja tasadust, hoolitsedes eelkõige õigeusu usu levitamise ning vaga eluviisi kinnistamise eest oma alamate seas. Noor vürst sai tuntuks ka vapra ja osava  sõjamehena.

Veidi enne oma surma kutsus suurvürst Vladimir Borissi Kiievisse ja saatis ta väega petšeneegide vastu. Kui apostlisarnane vürst Vladimir suri, kuulutas tema vanim poeg Svjatopolk, kes viibis sel ajal Kiievis, end Kiievi suurvürstiks.
Püha Boriss oli sel ajal sõjakäigult tagasi pöördumas, kohtumata petšeneegidega, kes teda tõenäoliselt kartsid ja steppi taandusid. Saanud teada oma isa surmast, kurvastas ta sügavalt. Tema družiina õhutas teda minema Kiievisse ja võtma enda kätte suurvürsti trooni, kuid püha vürst Boriss, kes ei soovinud vennatapusõda ja omavahelist vaenu, saatis oma väe laiali.
 

19. august
Püha Muutmise

Püha Muutmise püha oli tuntud juba 4. sajandil. Algselt tähistati seda kohalikult Palestiinas alates ajast, mil keisrinna Helena lasi Taabori mäele ehitada Issanda Muutmise auks templi. 8. sajandil koostasid pühad Johannes Damaskusest ja Kosmas Maiumast pühale rea stihhiire ja kaanoni.
Evangeeliumiteksti kohaselt toimus Issanda Muutmine veebruaris, nelikümmend päeva enne paasapüha. Õigeusu Kirik kandis aga püha tähistamise üle 19. augustile, et see ei langeks suure paastu päevadele. Samal ajal tähistatakse neljakümnendal päeval pärast Issanda Muutmist alati Issanda Risti Ülendamise püha.
Evangeeliumides kirjeldatud Issanda Muutmine oli Jeesuse Kristuse jumaliku suuruse ja au saladuslik ilmumine kolmele Tema kõige lähedasemale jüngrile palvetamise ajal Taabori mäel. Sellest sündmusest jutustavad kõik evangelistid peale Johannese.
Oma avaliku tegevuse viimasel aastal, viibides Filippuse Kaisareas, hakkas Issand oma tulevaste kannatuste eelõhtul jüngritele ilmutama, et „Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama“. Õpetaja sõnad kurvastasid apostleid sügavalt, eriti Peetrust, kes hakkas Päästjale vastu vaidlema, öeldes: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu sündigu seda sinuga!“
Nähes jüngrite kurbust ja soovides seda leevendada, tõotas Jeesus Kristus mõnele neist näidata seda au, millesse Ta riietub pärast oma äraminekut: „Tõesti, ma ütlen teile, siin seisjate seas on mõned, kes ei maitse surma, enne kui nad näevad Inimese Poega tulemas oma kuningriigis.“
Kuue päeva pärast lahkus Issand koos jüngritega Filippuse Kaisareast ja suundus Galilea aladele. Taabori mäe juurde jõudes võttis Ta endaga kaasa kolm jüngrit – Peetruse ning vennad Jaakobuse ja Johannese – ja läks koos nendega mäetippu palvetama. Apostlid aga väsisid ja jäid magama: „Peetrus ja need, kes olid koos temaga, olid unest rasked.“
Palvetamise ajal „muutus Ta nende nähes ja Tema pale säras nagu päike, Tema rõivad said valgeks nagu valgus“. Samal ajal ilmusid kaks Vana Testamendi prohvetit – Mooses ja Eelija –, kes vestlesid Jeesusega „Tema lahkumisest, mille Ta pidi täide saatma Jeruusalemmas“.
Unest ärganud apostlid nägid Teda säravates rõivastes, Temast kiirgava ereda valgusega, ning Teda vestlemas kahe mehega. Seda nähes ütles hämmastunud ja kohkunud Peetrus: „Rabbi, meil on siin hea olla! Teeme kolm telki: ühe Sinule, ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“
Pärast neid sõnu ilmus pilv, mis varjas neid kõiki, ja jüngrid kuulsid pilvest häält: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel; Teda kuulake!“ Neid sõnu kuuldes langesid apostlid suures hirmus silmili maha. Sel hetkel kadus nende silmist Issanda au ning koos sellega ka prohvetid.Issand astus maa peal lamavate jüngrite juurde ja ütles: „Tõuske üles ja ärge kartke.“ Silmi üles tõstes ei näinud apostlid kedagi muud kui Issandat Jeesust. Seejärel hakkasid nad mäest alla laskuma.
Teel keelas Issand neil kellelegi nägemusest rääkida, kuni Ta on kannatanud ja surnud ning „kuni Inimese Poeg on surnuist üles äratatud“. Apostlid täitsid Päästja soovi ega rääkinud nähtust enne õiget aega kellelegi.

 

28. august
Pühima Jumalaema Uinumine

Pühakiri ei räägi meile midagi Pühima Jumalaema elust pärast Kristuse ülestõusmist. Seetõttu teame Jumalaema uinumisest kahe 5. sajandist pärit ladinakeelse traktaadi ja Areopagi Dionysiose kirja põhjal. Kirik usub, et need allikad säilitavad selle Pärimuse põhialused, mis elasid algkirikus.
Kõik aastad pärast Jeesuse Kristuse ristilöömist, ülestõusmist ja taevasseminemist veetis Pühim Neitsi suurema osa ajast Jeruusalemmas, kuulutades Issandat koos apostlitega. Kuid saabus aeg Tema maise elu lõpuks.
Kord nägi Neitsi Maarja palvetamise ajal peaingel Gabrieli, kes oli kunagi kuulutanud Talle suurt rõõmu – et Temast saab maailma Päästja Ema. Seekord oli sõnum teistsugune: kolme päeva pärast lahkub Tema hing ihust. Kuid Jumalaema rõõmustas väga. Teda ootas ju kohtumine Temaga, Keda Ta armastas palju rohkem kui oma elu.
Kolm päeva hiljem kogunes apostel Johannese majja, kus Maarja elas, ka teisi apostleid. Issand korraldas ime läbi nii, et nad kõik jõudsid selleks päevaks tagasi kaugetest maadest, kus nad olid Kristusest kuulutanud. Puudus üksnes Toomas.
Apostlid said Püha Neitsi õndsa surma tunnistajateks. Kristus Ise ilmus, ümbritsetuna paljudest inglitest, et võtta vastu oma Puhtaimat Ema hing ja viia Ta paradiisi.

Tema ihu otsustasid apostlid matta Ketsemanisse, kus asus Issanda haud ning kuhu olid maetud Neitsi Maarja vanemad ja Tema kihlatu, õige Joosep. Kirstu saates kandsid apostlid ja teised Jeruusalemma elanikud tõrvikuid ning laulsid psalme.
Kolmandal päeval saabus Jumalaema haua juurde apostel Toomas. Koopa sissepääs avati, kuid Jumalaema ihu seal ei olnud! Samal päeval, kui apostlid olid ühisele söömaajale kogunenud, nägid nad Pühimat Neitsit, kes tuli õhus, ümbritsetuna paljudest inglitest. Ta pöördus nende poole sõnadega: „Rõõmustage! Nüüd olen Mina alati koos teiega.“