Ajalooline ülevaade

1990.  aastal registreeriti Sillamäe linnas Kaasani Jumalaema õigeusu kiriku tegevust. Hoone, mille kogudus sai, on väike ühekorruseline soome maja, mis asub Sõtke jõe ääres endise Ranna tänava ääres.

29. märtsil 1990 andis tollane Leningradi ja Novgorodi metropoliit Aleksi (hiljem kogu Venemaa ja Moskva patriarh Aleksius II) korralduse Sillamäe linna õigeusu koguduse avamiseks. Kiriku rekonstrueerimine algas põhjalikult 1993. aasta juunis ja jätkub tänaseni.

1994. aastal anti kiriku kasutusse esimese lasteaia hoone, mis asus kiriku kõrval, koos selle juurde kuuluva maa-alaga. See oli kogudusele kahtlemata väga kasulik ja mugav lahendus, kuna Kaasani Jumalaema õigeusu kirikule tekkis omaette ala.

1995.  aasta juulis valmis kellatorn, paigaldati katus koos kupli ja ristiga, ning kirik sai traditsioonilise õigeusu kiriku ilme.

29. juulil 1995 pühitses kiriku Tallinna ja Eesti peapiiskop Kornelius koosseisus preestrite ülempreester Vjatšeslav Kurkin, ülempreester Sergei Ivannikov, ülempreester Vassili Jõhvist, ülempreester Vladimir Lohusuust, ülempreester Aleksandr Pidvissotski, diakon Toomas Hirvoja Tallinnast, ning Pühtitsa kloostri õdede koori ja iguumenja Varvaraga.

Kiriku preestrid: Aastatel 1990 kuni 1999 oli kiriku preester ülempreester Aleksandr Pidvissotski. Alates 1999. aastast kuni praeguseni on ülempreester Nikolai Terentjevi.

“Vana” kirik.

Praegu tegutsev kirik, mis asub maaliliselt Sõtke jõe ääres, on Sillamäe "uus" kirik. 19. sajandil oli olemas ka "vana" kirik, mis asus Tallinna-Peterburi maantee ja Vaivara jaama tee hargnemiskohas, umbes 10 meetri kaugusel endisest postiteest Reval-Peterburi.

"Vana" kirik ehitati 1898. aastal ja pühitseti 12. juulil 1898 Kaasani Jumalaema ikooni auks. Kiriku ehitamise põhjuseks oli see, et eelmise sajandi lõpus oli Sillamägi (nüüdne Sillamäe) muutunud teadlaste, kunstnike, näitlejate ja muusikute armastatud puhkepaigaks. Kuigi 1849. aastal elas siin ainult umbes 40 inimest, tõusis elanike arv suvekuudel 500-ni.

 Suvilaomanikud olid peamiselt Peterburist pärit jõukad inimesed, kellel oli siin oma suvemajad Soome lahe ääres. Nende vaimsete ja religioossete vajaduste rahuldamiseks, samuti kohalike elanike abistamiseks kiriku kaudu kuulutati välja annetuste kogumine õigeusu kiriku ehitamiseks, sest lähim kirik asus üsna kaugel, 13 km kaugusel Merikülas.

Esitati avaldus Eestimaa kindralkubernerile, vürst Sergei Šahhovskoile. Rahakogumine toimus aastatel 1986–1987.

Projekti järgi kujutas kirik endast piklikku kiviehitis, mis mahutas 150 inimest. Idasein oli lahendatud kolmelöövilise altariruumi apsiidina. Hoones oli kolm ukseava. Läänes asus peahoone küljes kellatorn, millel oli üks kellakorrus. Kellatorni astmeline tipp oli kaunistatud kolme kupliga – need olid ümmargustel ja kõrgetel trummidel. Veel üks väiksem kuppel paiknes vastasküljel, kellatornist eemal, viilkatuse otsas. Kellatornis oli kolm kella: kaks külgmist olid väiksed ja keskmine suur.

Välisseinad olid läbi lõigatud topeltkaarakendega. Altariosa keskmine aken oli kinnine, nišši kujuline, kus asus Kaasani Jumalaema ikoon. Kogu hoone oli rajatud kõrgele soklile. Ehitusmaterjalina kasutati paekivi ja tellist seinte jaoks ning graniiti sokli jaoks. Kavandatud kiriku lahendus kordas mitmeid Eestis 19. sajandi teisel poolel proovitud külahoonete tüüpe. Siiski oli Sillamäel ilmselt ainus kord, kui kohtasid luterlik-tüüpi pikliku kiriku ja õigeusu kiriku elementide ühendamine, kus oli omapärane astmeline sibulkuplitega kellatorn.

9.   oktoobril 1897 vaatas Eestimaa kubermanguvalitsuse ehitusosakond läbi Peterburi tsiviilinseneri A. K. Montaga esitatud projekti ja leidis, et see on koostatud kõigi ehituskunsti reeglite järgi. Samal päeval kinnitas projekti ka Eestimaa kuberneri heakskiitev resolutsioon.

Kiriku lähedal asus kool. See kahekorruseline puitehitis, mis asus kirikust lõuna pool, on jäädvustatud ka ühel vanal 1930. aasta fotol.

Aastatel 1898 kuni 1917 peeti kirikus jumalateenistusi suveperioodil, tavaliselt kutsutud preestri. Samuti teenis aastatel 1912–1917 kirikus innukalt ka suvekuudel oma põhitegevusest vabal ajal Populaarse Hoolekogu liige, hiljem 1993. aastal pühakuks kuulutatud ülempreester Joann Kotšurov.

Kirik hävitati täielikult Teise maailmasõja ajal.